Laulupeod ja Eesti sinimustvalge lipp

Laulupeod nagu Eesti lipp ja hümn on üks osa Eesti kultuurist. Mõeldes aga laiemalt, peame tõdema, et neil on oluline osa meie rahvustunde tekkimisel ja alalhoidmisel. Eesti ülemaaliste laulupidude traditsioonile pani aluse esimene üldlaulupidu, mis toimus 18.-20.juunil 1869 Tartus.

1885.aastal õmmeldi Põltsamaal esimene sinimustvalge lipp ja samal aastal pühitseti lipp Otepää kiriklas. Edasi saame rääkida meie ajaloos toimunud laulupidude ja lipu ühisest käekäigust – tõsi, oli aegu, kus Eestis olid rahvusvärvid keelatud ja neid, kes seda keeldu eirasid ootas karm karistus. 19.sajandil oli Eesti Vene impeeriumi provints, kus sakslastest mõisnikud valitsesid eestlastest talupoegade üle. Seoses kirjaoskuse levikuga tõusis ka eestlaste vabadusiha ning enesetõestamisvajadus. Laulupidu oligi neist tunnetest kantud rahvusliku ärkamise manifestatsiooniks. See oli nii muusikaline kui kultuurpoliitiline suursündmus, kus kavandati ka eestlaste edaspidise vabadusliikumise peajooned. Eestlaste ühtekuuluvustunne ja kujutlus paremast tulevikust on seega algusest peale seotud laulupidude ja meie sinimustvalge lipuga, mis on eestlasi ühendanud läbi sajandite võitluses rahvusliku iseseisvuse eest.

Ülemaalise laulupeo idee algatajaks ning ürituse läbiviijaks oli lauluselts „Vanemuine“ eesotsas Johann Voldemar Jannseniga. 1869. aasta juunis kogunes Tartusse 46 meeskoori ning 5 puhkpilliorkestrit, peol osales kokku 878 lauljat ja pillimängijat. Laulupeo kavas oli küll ainult kaks eesti algupäralist laulu – Aleksander Kunileidi „Mu isamaa on minu arm“ ning „Sind surmani“, mõlemad Lydia Koidula tekstile, kuid seda suurem oli nende tähenduslikkus. Ülemaalise ühislaulmise eelkäijaks olid Valga ja Kuuda seminarides õpetuse saanud Eesti soost köstrid ja kooliõpetajad. Rahvusliku liikumise tõusuga kasvas koorilaulu ja puhkpillimängu üha laialdasem harrastamine 19. sajandi esimesel poolel (Põlvas, Põltsamaal, Kanepis, Laiusel jne). Peeti ka kooride ühislaulmisi Ansekülas (1863), Jõhvis (1865), Simunas (1866), Uulus (1867) jne.

Sajandivahetusel peetud üldlaulupeod etendasid tähtsat osa rahva kultuurilise ja majandusliku enesemääratlemise teel. Komme korraldada laulupidusid iga viie aasta järel sai alguse Eesti esimesel iseseisvusajal. II maailmasõja ajal laulupidude traditsioon katkes ja see taastati alles 1947.aastal. Alates 1950. aastast toimusid üldlaulupeod jälle iga viie aasta järel. Erandiks kujunes 1969. aasta, mil tähistati juubeli üldlaulupeoga 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost. XXI üldlaulupeol, mis toimus Tallinnas 1990.aastal, lehvisid taas meie sinimustvalged lipud, mis vahepealsetel aastatel said vabalt lehvida väliseestlaste kodudes ja ESTO päevade ajal kodumaast kaugel.

Eestis tegutsenud võõrvõimud on üritanud laulupidusid ka oma huvides kasutada. Tsaariajal tuli eestlastel korraldada „tänulaulupidusid“ ja Nõukogude aeg sidus laulupeod oma tähtpäevadega. Võõraid pealesunnitud laule tuli laulda ikka üksnes selleks, et oleks võimalik ka oma laule kavasse panna.

Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ Lydia Koidula tekstile kujuneski okupatsiooniaastatel eestlaste jaoks mitteametlikuks hümniks – üldlaulupidude lõpus kandis ühendkoor laulu ette ja rahvaga koos lauldes, tuli see ka püsti seisva ja juubeldava rahva palvel taas korrata. Loomeliitude, Rahvarinde ja mitmete äsja tegevust alustanud isamaaliste ühenduste ning üldlaulupidude traditsiooni toel sündis Eestis 1988. aastal laulev revolutsioon, kui sajad tuhanded inimesed kogunesid lauluväljakule esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule. Eesti rahva ühisteadvuses on kaks üldlaulupidudega seotud veendumust. Esimene ütleb, et 1869. aastal laulis nimetu maarahvas ennast euroopalikuks rahvaks. Teine, hilisema ajaga seotu, kinnitab, et Eesti rahvas laulis ennast sinimustvalgete lippude lehvides vabaks.