Eesti lipp

1881. aasta 29. septembril asutati Tartus esimene eesti üliõpilaskoondis “Vironia”, kes otsustas samas võtta oma värvideks sini-must-valge värvikolmiku.

Sini-must-valge värvikolmiku esimene avalik esinemine leiab aset 7. aprillil 1882, kui “Vironia” liige Aleksander Mõtus paneb pähe “Vironia” sinimustvalge mütsi ja sõidab sellega läbi Tartu kesklinna tänavate. Saksa korporandid peatavad ta ja nõuavad värvimütsi äraandmist. Tekib rüselus. Viie mehe jõuga õnnestub sakslastel müts enda kätte saada ja minema sõita. Paar päeva hiljem leiab ülikoolikohus, et “Vironia” pole ametlikult veel olemas ja mütsi võivad kanda ainult ametliku tunnustuse saanud korporatsiooni liikmed. A. Mõtus saadeti karistuseks 31. augustini 1883.a. Tartust välja. Tema kallal vägivallatsenud mõisteti kolmest kuni viie päevani kartserisse. “Vironia” jäigi registreerimata, küll aga registreeriti paar aastat hiljem Eesti Üliõpilaste Selts.

Esimese sinimustvalge lipu valmistamise idee algatas dr. Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann 1884.a. talvel või varakevadel. Siidist lipp valmis Tartus tõenäoliselt 26. märtsil 1884.a.

Lipu pühitsemine ja õnnistamine toimub 4. juunil 1884.a. vaenulike pilkude eest varjamiseks Otepääl. Vormiliselt oli tegemist seltsi liikmete küllasõiduga oma vilistlasele Burchard Sperrlingkile, kes oli tollal Otepää koguduse õpetaja. Tartus sõitis välja 6 vilistlast (Jaan Bergmann, Friedrich Ederberg, Leonhard Hesse, Eugen Jannsen, Harry Jannsen, Heinrich Rosenthal) ja 16 üliõpilast. Otepääl lisandub ka Valga koguduse õpetaja Rudolf Kallas. 3. juunil, kui Otepääle kirikutorn paistma hakkas, “anti lipule vabadus – päästeti varjukatte alt ja pandi sõidutuulde lehvima. Kevadpäike kuldas lipuvarrast.” Lipu pühitsemine ja õnnistamine toimus järgmisel õhtul kirikus väga pidulikult ja pühalikult. Järgmisel päeval sõideti Pühajärvele lehviva lipu all. Tartus peideti lipp jälle tuppa.

Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp (esimene sinimustvalge lipp) Tallinnas Kaarli kirikus 13. juulil 1886 peeti Tallinnas esimest Harjumaa laulupidu. Peo külalisele, suurvürst Vladimiri abikaasale kingiti seal eesti värvides põll.

Sini-must-valge värvikolmiku ja lipu rahvusliku tähenduse levimisel tuleb tegelikult alata sellealasest isamaalisest luulest. 1880. aastatel ilmuvad trükist Jaan Bergmanni ja Fr.. W. Ederbergi lipulaulud, neile lisanduvad üheksakümnendatel aastatel Martin Lipu ja Karl August Hermanni luuletused.

1894.a Tartus toimuvale üldlaulupeole ilmuvad Suure-Jaani laulukoor “Ilmarine” ja Tartu-Maarja koguduse koor oma uute sinimustvalgete lippudega. Sajandi viimasel kümnendil levis sini-must-valge hoogsalt kui rahvuslik sümbol üle Eesti. Mälestustest on teada, et paljudel taludel oli juba enne sajandivahetust suuri ja väiksemaid sinimustvalgeid lippe, mida kasutati pidudel. 1896.a. Tallinna laulupeol oli arvukalt seltside ja kooride sinimustvalgeid lippe. Samas aga keelasid võimud kasutada Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmetest peo korrapidajatel ametitunnusena sinimustvalgeid särpe.

1905.a. tormiliste sündmuse ajal põhjustavad sinimustvalged lipud kokkupõrkeid eestlastest ja venelastest demonstrantide vahel. Viimased nägid värvikolmikus eestlaste separatismi.

1917.a. annab sinimust valge lipu ajaloos palju suure ulatuse ja sügava tähendusega sündmusi. Lippu või lipuvärvides rosette kanti demonstratsioonidel Viljandis, Valgas, Tallinnas, Tartus, Kuressaares ja paljudes teistes kohtades. Eriti suurejooneline oli Peterburi eestlaste demonstratsioon, millega nõuti Eestile autonoomiat. Osales 10-12 tuhat sõdurit ja umbes 18 tuhat eraisikut. Sinimustvalge lipp kanti sõdurite rivi eest mööda riigilipule ette nähtud tseremooniaga. Kogu demonstrantide kolonn oli kui sinimustvalge inimjõgi. Rahvusvärvides lindikesed ehtisid koolinoorte rinda.

Nagu 1905. aastalgi, tekib lipu pärast arusaamatusi venelastega, kes neid ära võtavad või maha ja puruks rebivad (“Estonia” teatrihoonel).

Sinimustvalged lipud lehvisid asutatava 1. Eesti polgu ridades, värvikolmikut kasutati ohvitseride õlakutel.

Sama aasta 1. mail oli Tallinn sinimustvalgete lippude ehtes. Vene ja läti sõjaväelased ning kohalikud enamlased rebisid neid massiliselt maha. Enamlaste kontrolli alla olnud Tallinna nõukogu oli eelmisel õhtul vastu võtnud otsuse keelata rahvuslippude kasutamine. Nii tõmmati esimest korda vahejoon eestlastest ja venelastest revolutsioonilise rahva vahel ja ühtlasi eesti rahvusliku kodanluse ning radikaalse töörahva vahel. Ei olnud enam ühtainust revolutsioonilist rahvast.

15. novembril 1917 kuulutas Eesti Maanõukogu ennast ainsaks kõrgema võimu kandjaks ja otsustas kokku kutsuda Asutava Kogu. Otsuse austamiseks ja toetamiseks korraldati Tartus sinimustvalgete (oli küll ka punaseid) lippude all suur meeleavaldus.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine 24. veebruaril 1918 toob taas tänavatele ja majadele üle kogu Eesti suurel hulgal rahvuslippe, aga peagi asendas okupatsioonivõim need Saksa omadega.

Saksa okupatsioon lõpeb ametlikult ja Eesti Ajutine Valitsus astub tegevusse 11. novembril 1918. Vastavad teadaanded ilmuvad tänavatele järgmisel päeval ning õhtul heisatakse Tallinna raekojale Eesti lipp. Tallinnas tekkis lipumaterjalist suur puudus. 18. novembril kerkib Tallinnas kahurlaeval “Bibr” (Vene laev, endine “Bobr”, mis oli langenud sakslaste kätte) sinimustvalge ja laev muutub “Lembituks”. Päev saab Eesti mereväe sünnipäevaks.

21. novembril määrab Ajutine Valitsus sinimustvalge Eesti rahvuslipuks. Valitsuse otsust saab vaadata kui olemasoleva olukorra õiguslikku fikseerimist.

28. novembril puhkeb Vabadussõda, mis Eesti poolelt toimub sinimustvalge lipu all.

12. detsembril kell 15 heisatakse Eesti lipp esmakordselt ka Pika Hermanni torni.

24. veebruari 1919 tähistatakse noore vabariigi esimest aastapäeva sinimustvalgetes värvides. Gustav Suits saadab Stockholmist lehtedes avaldamiseks luuletuse “Sini-must-valge”, mis Jaan Bergmanni “Eesti lipu” ja Martin Lipu “Kaunistagem Eesti kolme koduvärviga” omandab eriti suure tähtsuse.

23. aprillil 1919 tuleb “Estonia” teatrimajas kokku Eesti Vabariigi Asutav Kogu. Seoses Põhiseaduse väljatöötamisega kerkib probleem, kas fikseerida selles meie riigilipp ja vapp või mitte. Ajalehtedes ilmub palju arvamusi, eriti lipu värvide ja kuju suhtes. Oli ka arvamus, et riigil ei ole õigust EÜS-i lippu kasutusele võtta ja sellega sundida EÜS-I tegema uut lippu, lipu kasutamine mõlema poolt olevat mõeldamatu.

2. veebruaril 1920 kirjutatakse alla Tartu rahulepingule Eesti ja Venemaa vahel. Lepingu lõppleheküljel on pitserinööriks kasutatud sinimustvalget palmiknööri. Vabadussõja mälestusmärgi said hiljem kõik, kes seaduses ettenähtud tingimustel olid sellest osa võtnud. Märgi lint on eesti lipu sinine, keskel must vööt.

Sama aasta veebruaris annab valitsus lipu kava väljatöötamise erikomisjoni kätte. Arutelu jätkub ka ajakirjanduses, kus mitmed pakuvad oma lahendusi. 6. aprillil ilmub lehtedes ETA informatsioon, et “Eesti lipu küsimuses jõuti ministeeriumide vahelisel nõupidamisel kahe kavandi juurde: 1) senine kolmevärviline lipp jääks fakultatiivselt rahvuslipuks, 2) riigilipuks saaks mustade äärtega valge rist sinisel põhjal”. Taas puhkeb ajakirjanduses elav arutelu.

1922.a. esitab valitsus Riigikogule riigilipu, riigivanema lipu ja riigiasutuste lippude seaduse eelnõu. Riigikogu otsustab 9. märtsil anda eelnõu välisasjade ja riigikaitse komisjoni. Riigikogu üldkoosolekul arutatakse eelnõu 14., 19., 21. ja 27. juunil. Taas olid kõne all mitmed variandid, toimusid palavad vaidlused.

27. juunil võtab Riigikogu vastu järgmise seaduse:

“Riigilipu seadus
§ 1. Eesti riigilipuks on taevasinine (rukkilillesinine)-must-valge lipp. Lipu laiud on ühelaiused. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11. Märkus: Riigilipu normaalsuurus on 105 korda 165 sentimeetrit.
§ 2. Riigivanema lipuks on riigilipp, keskel – riigivapp.
§ 3. Riigiasutuste lipuks on riigilipp. Sellele lipule võivad asutused oma erimärke asetada. Erimärgid ja nende koha riigilipul kinnitab Vabariigi Valitsus.”

6. juulil 1922 ilmub seadus “Riigi Teatajas” nr. 84/85 ja kehtima hakkas see 16. juulil 1922.

27. juunil 1923 annab valitsus välja määruse “Riigiasutuste erimärgid riigilipul ja vimplid”. Erimärgi saavad Mereasjanduse Peavalitsusele alluvate asutuste ja laevade lipp, postilipp, piirivalvelipp ja tollilipp.

 

16. veebruaril 1926 ilmub valitsuse Riigilipu tarvitamise määrus.
21. mail 1926 annab valitsus välja Väeosalipu seadluse. Seda muudab 5. augustil 1938 Vabariigi President oma seadlusega.
1933.a. ilmub Eesti Entsüklopeedias värvitahvel Eest lippude kohta, millel on ka kolm sinimustvalget erilippu, mille kohta mujal andmed puuduvad. Need on kaitseministri lipp, sõjalaeva ahtrilipp ning güüs ja merekindluse lipp.

Samas on ka sinimustvalge värvikolmikuta kaitsevägede ülemjuhataja lipp, kontradmirali lipp ja Kaitseliidu lipp

19. jaanuaril 1934 annab Vabariigi Valitsus välja Riigilipu tarvitamise määruse.Riigilipu kasutamise korra kaubalaevadel fikseeris alles Riigivanema poolt välja antud määrus alles12 aastat pärast Riigilipu seaduse jõustumist – 14.märtsil 1934.

1934.a. toimuvad sinimustvalge lipu 50.a. pühitsemise ja õnnistamise suurejoonelised juubelipidustused Tartus ja Otepääl.

Umbes aasta hiljem algab üleriigiline aktsioon Eesti kodule Eesti lipp. Idee algatas ja läbiviimise korraldas toonane siseminister Kaarel Eenpalu. Kutsutakse ellu vastav toimkond. Aktsioon oli üliedukas. Kui 1936.a. oli seoses aktsiooniga omandatud 50 000 rahvus- ja riigilippu, siis aasta hiljem oli see tõusnud 70 000-le 24. veebruaril 1938 lehvib riigis juba enam kui 100 000 lippu. 1939. a., kui aktsioon lõpeb, on lipp ligi 100% hoonetest. Enne aktsiooni oli maal ainult paar tuhat lippu ja aktsiooni käigus tuli neid juurde umbes 150 000. Eeltoodud arvud ei kajasta lippe linnades.

28. juulil 1937 võetakse rahvahääletusel vastu uus põhiseadus. Selle paragrahv 6 ütleb: “Eesti riigivärvideks on sinine, must ja valge. Riigilipu … kuju määrab seadus.” Riigivanem kuulutab põhiseaduse välja 17. augustil 1937 ja see avaldatakse “Riigi Teatajas” nr. 71 3. septembril 1937. Põhiseadus jõustub 1. jaanuaril 1938.

21. juuni õhtul 1940 langetati umbes Tallinnas Pika Hermanni tipus Eesti lipp ja selle asemele heisati punane lipp. Taolisi aktsioone toimus ka mujal riigis. Järgmisel päeval annab uue “valitsuse” siseminister Maksim Unt heisata Pika Hermanni torni taas sinimustvalge lipp (otsus puudutab ainult seda torni). Samast päevast on pärit valitsuse otsus, et “riigi ja omavalitsuse asutustel tuleb riiklikel pühadel kõrvuti Eesti lippudega välja panna ka Nõukogude Liidu lipud”. Samal päeval kaotatakse tähtpäevana ka võidupüha, mille asemele kehtestati vabaduspüha.

17. juulil annab M. Unt määruse, et “kõikide majade valdajad on kohustatud hiljemalt 20. juuliks muretsema Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide lipu ja selle välja panema riigilipu kõrval neil riiklike tähtsusega sündmustel ja päevadel, millest siseministeeriumi korraldusega avalikult teada antakse”. NSV Liidu lipp peab olema vähemalt sama pikk kui Eesti lipp.

21. juulil, ebaseadusliku Riigivolikogu kokkuastumise päeval tuligi heisata paarislipud. Sama kordus 28. juulil, Balti mere punalaevastiku aastapäeva puhul.

Pärast Eesti lülitamist NSV Liidu koosseisu arutab Riigivolikogu ENSV uut põhiseadust. Aruandja Johannes Lauristin lausub seoses riigilipu probleemiga järgmist: “Rahvuslike – jutumärkides – olluste meeli on teataval määral köitnud rahvuslipp, mille värve noorsoole nii koolis kui ka kirikus on katsutud pühadusena kujutada, mille eest on kutsutud võitlema, ilma et ise selleks oleks aru antud./…/ On täiesti võimatu ette kujutada, et ENS vabariigi lipp võiks olla teissugune oma põhimõttelt kui teiste sotsialistlike vabariikide lipud, kui võitleva proletariaadi lipp.” Järgnesid tormilised kiiduavaldused, kestev aplaus ning hurraahüüded. Põhiseadus säte kujuneb järgmiseks: “Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi lipp on punasest riidest, mille ülemises vasemas nurgas varda juures on kuldse sirbi ja vasara kujutis ja nende peal kuldsed tähed “ENSV”. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 1:2.”

31. oktoobril 1940 väljastab ENSV ajutine Ülemnõukogu Presiidium seadluse ENSV riigilipu kujutise kinnitamise kohta. Sellega nähti ka ette, et ENSV Rahvakomissaride Nõukogu peab kindlaks määrama riigilipu tarvitamise korra.

Massiliselt heisatakse Eestis taas sinimustvalgeid lippe 1941.a. suvel kohtades, kust vene väed on taganema sunnitud.

Eesti NSV uus lipp rakendatakse 1953/1954. Selle kirjeldus on antud ENSV konstitutsioonis. Lipu laiuse suhe pikkusega on 1:2.

1977.a. vastu võetud uues ENSV konstitutsioonis on riigilipu määratlus sisuliselt sama, muudatused on keelelised.

enne ja pärast II maailmasõda

24. veebruar 1941
Kolga-Jaanis lipp maja katusel;
Mustlas kõrgel majaseinal Pätsi ja Laidoneri pildid, raamitud Eesti lipu värvides krepp-paberiga;
Viljandis laste päevakodu uksele kleebitud paberist Eesti lipp;
Viljandis maakonna täitevkomitee uksele kleebitud paberist Eesti lipp
(kõik Priit Silla, Oma Maa, mai 2004 – edaspidi PS).

24. veebruar 1945
Voore vallas Linnutaja vahitorni otsas lipp. Heiskasid tütarlapsed, kellest kaks arreteeriti. Leili Karuhukkus vangilaagris, Heldi Laidoneri saatus on teadmata. (PS)

30. aprill 1945
Soontagana valla täitevkomitee hoonel lipp. Heiskas Ants Kaljurand (kuulus metsavend Hirmus Ants).(PS)

1. aprill 1946
Võrumaal Osulas. Metsavennad heiskasid lipu ümberpiiratud majal, mille nad pärast seda süütasid. Nende laibad söestusid. (PS)

1947
Võrumaal Veriora vallas triangulatsioonitorni otsas lipp. (PS)

23. juunil 1947
Kambjas Kopsumäe külas triangulatsioonitorni otsas lipp. (PS)

9. veebruar 1948
Pindi surnuaias kpt Vreemani haual lipp. (PS)

24. veebruar 1948
Võru linna majaseintel rohkesti lipukesi (PS)

1949
Virumaal Roela vallas ülespandud lendlehtede alla joonistatud lipud. (PS)

24. veebruar 1949
Võru pargi suurimale puule oli heisatud sinimustvalge lipp. (SL Õhtuleht 23.02.06)

24. veebruar 1950
Helilooja Artur Kapp heiskab oma kodumajal Tallinnas sinimustvalge lipu

Nii tuntud inimesega ei söanda võimud siiski midagi ette võtta. (Postimees 29.03.2006)

24. veebruar 1955
Viljandis Pauluse kiriku tornis lipp. Heiskas Looga, osalistest arreteeriti Ants Põrk – 8 aastat ja Endel Audla – 5 aastat. (PS)

“1955. aastal paljastati Tallinnas ja vabariigi rajoonides 4 noorte nõukogudevastast organisatsiooni.”/…/ Eesti Vabariikliku Noorte Põrandaaluse Partisanide Komitee asutasid 1955.a. Viljandi töölisnoorte õhtukooli õpilased Ants Põrk (s 1938) ja Endel Audla (s 1937)./…/ “Põrk viis mõned oma kuritegelikud kavatsused ellu ja heiskas koos “PPK” liikmete Lette, M. E. ja Looga, E(nn) .A.-ga Viljandi luteri kiriku katusele ööl vastu 1955. aasta 24. veebruari Eestis kodanliku võimu kehtestamise aastapäeva, endise Eesti kodanliku vabariigi sinimustvalge lipu./…/ ENSV Ülemkohtu otsusega karistati Põrki 8 ja Audlat 5 aastase kinnipidamisega parandusliku töö laagris.”/…/ A. Põrk vahistati 21.03.1955. 3.06.1955 mõistis ENSV Ülemkohus talle 8 aastat. 20. juunil 1956 vähendati karistust 3 aastani. A. Põrk vabanes 6. juulil 1957. E. Audla vahistati 26.03.1955. 3.06.1955 mõistis ENSV Ülemkohus talle 5 aastat. Audla vabanes 1.08.1958. (Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 4. osakonna tööst 1.IV.1954 – 1.V.1955 ja 1955. aastal, lk 60-62).

4. november 1956
“12. märtsil 1956. a. asutasid Tartu III keskkooli poisid Toomemäel põrandaaluse organisatsiooni “Eesti Noorte Malev” (ENM). ENM-i liikmed levitasid Tartus ööl vastu 4. novembrit 1956 umbes 300 Ungari ülestõusu toetavat ja Eesti vabadust nõudvat lendlehte. Kümnetel lendlehtedel oli nurgas käsitsi joonistatud sinimustvalge lipuke või kilp. Meid arreteeriti 1956. aasta lõpus. Peamiseks süüdistuseks lendlehtede levitamine. ENSV Ülemkohus mõistis 13. märtsil 1957. a. 8 poissi vangi (§ 50-10 ja 58-11). Karistused:
Jaan Isotamm – 7 aastat vangilaagrit,
Vodemar Kohv – 6 aastat,
Enn Tarto – 5 aastat,
Jüri Rebane – 4 aastat,
Lembit Soosaar – 4 aastat,
Jüri Lõhmus – 3 aastat,
Tõnis Raudsepp – 3 aastat,
Enn Kaupo Laanearu – 2 aastat vangilaagrit.” (Enn Tarto, Tartu Linnamuuseumi kogud, edaspidi – ET).

5. novembril 1956 leiti Tartus Toomemäel ülikooli raamatukogu lähedalt nõukogudevastane lendleht, mis lõppes sõnadega: “Jäägem Kuperjanovi ja Irve kangelasvaimu jätkajaiks. Eesti lipp, su mehemeel pole mitte kustun\’d veel!”. Lendlehtede autorina tehti kindlaks kaugõppekeskkooli 11. klaasi õpilane Jaan Isotamm (s 1939) – võimud olid jõudnud nõukogudevastase noorteorganisatsiooni “Eesti Noorte Malev” jälile, mille loojateks olid J. Isotamm ja Voldemar Kohv. Isotamme juures avastati läbiotsimise käigus muuhulgas ka lühike kirjutis pealkirjaga “Mõned märkmed”, mis lõpeb sõnadega: “Me ei tööta mitte suuga, vaid käega, püssi ja pussiga. Ning töötame seni, kuni Eestis jälle lehvib sini-must-valge.”

Jüri Lõhmus vabanes 12.09.1958, Jüri Rebane 19.05.1959, Lembit Soosaar 21.01.1960, Enn Tarto 14.06.1960 ja Voldemar Kohv 25.12.1962, Jaan Isotamm – 25.12.1963. Enn Laanearule mõistis ENSV Ülemkohus 1958.a. jaanuaris uue karistusena veel 5 aastat vabadusekaotust. (Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1956. aastal, lk 92-95).

27. oktoober 1957.
1957.a. lõpus ja 1957.a. alguses leiti Tartus mitmeid nõukogudevastaseid lendlehti ja majade seintel nõukogudevastseid kirjeid. Lendlehti leiti ka J. Kuperjanovi haual, kelle mälestusmärgile oli lisaks värvidega maalitud sinimustvalge lipp ja taastatud hauakivil varem hävitatud olnud kiri. Julgeolekutöötajad tegid käekirja järgi kindlaks, et tegemist oli Tartu kaugõppekeskkooli õpilase Arvo Vatseliga (s 1941). Nii jõudsid nad 1955.a. sügisel loodud “Noorte Kuperjanovlaste salgani.”, millesse kuulusid veel Paul Paurson(s 1943), Mati Kuusik (s 1940) (mõlemad lahkusid salgast 1956.a. kevadel) , Aarne Jääger (s 1941),Juhan Lindmaa (s 1941) ja Peet Merits (s 1940). Lendlehti valmistasid 1956.a. alguses Vatsel ja Paurson, levitas Vatsel. Alates 1956.a. sügisest kirjutasid kirjutusmasinal lendlehti Vatsel, Jääger ja Lindmaa. Lipu Kuperjanovi mälestusmärgile olid Vatsel ja Lindmaa maalinud 27. oktoobril 1957. Samasse olid nad kinnitanud käsitsikirjutatud teadaande, et kuperjanovlased karistavad surmaga igaühte, “kes peaks veel julgema maha kraapida J. Kuperjanovi nime ja eesti lipuvärvid.” Tartu I Keskkoolis leitud lendlehes avaldatakse austust ülestõusnud ungarlastele ja kutsutakse eestlasi relvi haarama. Lendleht lõppes sõnadega:” Sini-must-valge lipu all tervitades Kuperjanovlased.”

Vatsel, Lindmaa ja Jääger vahistati 8. mail 1957. Sama aasta juulis mõistis ENSV Ülemkohus VNFSV KrK paragrahvide 58-10 lõike 1 ja 58-11 järgi Vatselile 5 aastat ning Lindmaale ja Jäägerile 3 aastat vabadusekaotust. Arvo Vatsel kandis karistust Arhangelski noortekoloonias, vabastati 30.03.1959; Juhan Lindmaa ja Aarne Jääger Viljandi noortekoloonias, kust Lindmaa vabanes 9.12.1958 ja Jääger 6.05.1959. (Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1957. aastal, lk 134-137).

17. oktoober 1958.
Sellel päeval leiti Tallinnas Nõmmel 3 nõukogudevastast lendlehte üleskutsega kukutada “vene valitsus”. Lehed olid kirjutaud värvipliiatsitega eesti ja vene keeles, servadele olid joonistatud sinimustvalged lipud. Julgeolek tegi kindlaks, et nende autor on Tallinna 10. Keskkooli õpilane Andres Meister (s 1945). Selgus, et ta kuulub 1958.a. septembris loodud 12-liikmelisse noorterühma “USA”. Rühma juhiks oli sama kooli 6. klassi õpilane Sten Liebert (s 1945). A. Meistri õpikute üksikute lehekülgede servadel avastati värvipliiatsiga joonistatud sinimustvalgeid lippe. 1957.a. juunis oli Liebert valmistanud 7 rahvusliku ja nõukogudevastase sisuga lendlehte, mis ta kavatses üles kleepida Tallinna tänavatel. Ta isa aga avastas neist neli ja hävitas. Ülejäänud 3 kaotas ära üks Lieberti klassivend. “Võttes arvesse, et nimetatud teismelised on alaealised ja et nende tegevus oli lapseliku fantaasia vili, viidi kõigi nendega läbi profülaktiline töö, nende vanematega peeti vastav vestlus.” (Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1958. aastal, lk 159-160).

1958-1959.
“Endine poliitvang Enn Tarto meenutas oma esimest vangisoleku aeg Mordva ANSV-s, Potma vangilaagris. 1958. a. lasid eestlased õmmelda oma spordisärkidele Eesti Vabariigi vapid, veel aasta hiljem aga rahvusvärvid. /…/ Samuti heisati Eesti Vabariigi tähtpäevadel kuhugi laagrinurka kolmevärviline lipp. Kui Tarto teist korda kinni mõisteti, siis ei unustatud kohtus ka rahvusvärvide propageerimist eelmisel vangistusajal.” (Küllo Arjakase järelsõna Artur Taska raamatule Sinimustvalge 100 aastat, lk 297-298. edaspidi KA).

1961
Viljandis Pauluse kiriku tornis lipp. (PS)

Kahtlustatavaks jäi Aare Prints (Piret ja Enn Tarto, Maaleht 26.02.04 – edaspidi PET). Vt. ka 24. veebruar 1977

23.-25. veebruar 1961.
Kohtla-Järve telemasti otsas lipp. “Heiskas Paul Kippar, kes sai selle eest 3 aastat. Lipu valmistasidMalle Kippar ja neiud.” (PS)

“24. veebruaril 1961 lehvis sinimustvalge lipp Kohtla-Järve teletorni tipus, heiskajaks aasta pärast arreteeritud Paul Tagel. Teda süüdistati Nõukogude- vastases agitatsioonis ja propagandas ja mõisteti kolmeks aastaks vangi. Karistust kandis ta Mordva ANSVs poliitvangide laagris. Tema on heisanud sinimustvalge lipu seni teadaolevalt kõige kõrgemale Eesti pinnal.” (PET)

“Oma teistkordse vangistuse ajal hoiti mind eeluurimise ajal Patarei vanglas. Minu kambrisse toodi 1962. a. sügisel üks noormees Kohtla-Järvelt, nimega Paul Kippar (hilisem nimi Paul Tagel). Olin muidugi Kohtla-Järve lipuloost kuulnud nii inimeste käest kui raadio vahendusel. Nüüd rääkis sellest peategelane ise. Meie rahvuslipp oli lehvinud Kohtla-Järve teletorni masti otsas 23. veebruari õhtust kuni 25. veebruari hommikupoolikuni. Pimedus ja 24. veebruaril olnud sudu aitasid kaasa sellele, et lipp polnud nähtav. 25. veebruari 1961. a. hommikupoolikul oli selge ja tuuline ilm. Meie sinimustvalge rahvuslipp oli hästi nähtav.” (ET)

“1961.a. 23.veebruari õhtul heiskas trikoloori Kohtla-Järve 144 m kõrguse teletorni tippu tollane orkestrant Paul Kippar (Tagel). Esinemise vaheajal lippas muusikamees klubist välja ja kell 21 alustas ta tugevas tuules ülesronimist. Operatsioonile kulus pool tundi.” (KA, lk 297)

Kaitseliidu keskjuhatus autasustas 28.09.2005 Kaitseliidu taastajaliiget nooremseersanti Paul Tagelit selle teo eest postuumselt Kaitseliidu II klassi Valgeristiga nr 523

1. mai 1962.
Ööl vastu 1. maid heisati Tõrva Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee hoone torni sinimustvalge lipp. (SL Õhtuleht 23.02.06)

juuni-juuli 1969.
“1969.a. juunis-juulis heiskas Tallinnas Veskimetsa linnaosas korduvalt oma elumaja katusele trikoloori sadama kõrgmonteerija Lembit Kärner. Lõpuks julgeolek tüdines järjepannu lehvivast lipust ja septembris võeti Kärner kinni. Lühemat aega vaevles ta Tallinna Patarei vanglas, siis hoiti Kärnerit üle poole aasta kinni Tallinna Psühhoneuroloogiahaiglas, sest tollaste võimukandjate arusaama kohaselt võiski vaid hullumeelne heisata sinimustvalge lipu.” (KA, lk 297)

21.-22. aprill 1970.
Türi koolimaja katlamaja korstna otsa heiskas 21. aprilli õhtul sinimustvalge lipu Peeter Tars (elab Türil), teda abistas Evald Põld. Lipp võeti maha 22. aprilli hommikul kell 9. Tars ja Põld vahistati. Ülekuulamisel (ülekuulajateks Aavikson ja Uiga) selgus, et nende koolivend Tääker oli toimunu ära rääkinud. Peeter heideti koolist välja. 22. juunil määras kohus Paides mõlemale huligaansuse eest 6 kuud vabadusekaotust. Riigikohus rehabiliteeris mõlemad 1994.a. (SL Õhtuleht 23.02.06)

1973
Pärnus mitmeid lipuheiskamisi. (PS)

24. veebruar 1977.
Tartus Vanemuise teatri katusel. (PS)

“Tuhandetele tartlastele avaldas väga sügavat muljet, kui nad nägid rahvuslippu lehvimas 24. veebruaril 1977 Vanemuise teatri suure maja katusel. Paljud mäletavad seda sündmust tänaseni. Kahtlusaluseks jäiAare Prints (sünd Halling), kes juba 1961. aastal oli heisanud sinimustvalge lipu Viljandi Pauluse kiriku torni.” (PET)

“A. Printsile mõisteti 1,5 aastat “keemiat” harpuunpüssi ümberehitamise eest. See oli suhteliselt leebe karistus, kuid KGB kiusas teda erinevatel viisidel veel aastaid.” (ET)

24. veebruar 1979
Kõrveküla kooli rõdul. Heiskas Paul Saar. Lipu valmistasid Leili Pool, Viive Täpsi ja Aino Viljapuu. (PS)

“1979. aastal lehvis sinimustvalge lipp Kõrveküla kooli, endise Tartu vallamaja rõdul 24. veebruari hilisõhtust kuni 25. veebruari hommikupoolikuni. Lipu olid valmistanud Leili Pool, Viive Täpsi ja Aino Viljapuu, heiskas koolipoiss Paul Saar. Pärast kiiret ja intensiivset juurdlust karistati lipu valmistanud naisi 15-ööpäevase arestiga süüdistatuna pisihuligaansuses. Lipu heisanud tookord 9. klassi poiss pääses hoiatuste ja ähvardustega, kuid tema edaspidine karjäär oli rikutud.” (PET)

“Keegi olevat tunnistanud, et lipu heiskas tõenäoliselt koolimaja vastas elav poiss. Kolm naist olevat arreteeritud, nende hulgas ka meie tuttav Viive Täpsi. Varsti selgus, et lipuheiskajaks osutus 9. klassi poiss Paul Saar, kes pääses hoiatuste ja ähvardustega. Lipu valmistanud naistest mõisteti Leili Poolile 15 ööpäeva vanglakaristust nn. pisihuligaansuse eest, Viive Täpsile ja Aino Viljapuule mõisteti 10 ööpäeva vanglakaristust.” (ET)

Vabariigi sünnipäev aastal 1979 läks Kõrveküla ajalukku. Tol ööl lehvis kohaliku koolimaja rõdul sinimustvalge. Maha märgati lipp rebida järgmisel hommikul. Samal hommikul ilmus lipuheiskaja, Tartu Kunstikooli õppuri Paul Saare koduukse taha kurja näoga miilits. Ajal, kui Paul Nõukogude armees aega teenis, kuulati teda samas asjas kaks korda üle. (SL Õhtuleht 23.02.06)

23.-24.veebruar 1980.
Virumaal Mäetaguse vallas heiskas 23. veebruari õhtul katlamaja korstna külge ennesõjaaegse sinimustvalge lipu Aare Salmo (surnud), teda abistasid Ants Tamm (tollal 32-aastane kaevur, praegu pensionil) ja Ott Vool (surnud). Lipp oli üleval umbes kella seitsmeni hommikul, kui selle tõi alla kohalik funktsionäär Veljo Kingsep. Ott Vool saanud ülekuulamistel peksa. Kõigile kolmele määras kohus 2 kuud paranduslikke töid ja 20% peeti palgast kinni. (SL Õhtuleht 10.02.06)

24. veebruar 1980.
Tartu Toomemäel Toomkiriku tornis lipp. Heiskasid Raivo Hermlin, Olev Tiitson, Vello Sõstar ja Viljo Vilba. Viljo Vilba sai 2 aastat, teised 1,5 aastat (PS)

“Eesti Vabariigi 62. aastapäeval 24. veebruari hommikul 1980 võisid tartlased näha Toomemäel Toomkiriku tornis lehvimas sinimustvalget lippu, mis mõne tunni pärast võeti võimumeeste poolt maha. Arreteeriti neli Tallinna Polütehnikumi diplomandi – Raivo Hermlin, Olev Tiitson, Vello Sõstar ja Viljo Vilba. Tartu rahvakohus mõistis nad 15. mail 1980 süüdi huligaansuses ning karistas Vilbat 2aastase ja ülejäänud noorukeid 1,5aastase vabadusekaotusega.” (PET)

september 1981.
Kunstiinstituudi üliõpilasel Andrus Rõugul õnnestus toimetusele ja tsensuurile märkamatult avaldada ajakirja Looming 9.numbris luuletus “Silmades taevas ja meri”, mille ridade esimesed tähed andsid ülalt alla lugedes kokku sõnad “sini-must-valge.” Andrus Rõuk heideti kõrgkoolist välja ja alles 2 aastat hiljem õnnestus tal haridusteed jätkata. Ajakirja peatoimetaja Kalle Kurg sai parteilise karistuse. (KA, lk 298)

24. veebruar 1987
Tallinnas. Eesti Vabariigi aastapäeva keskpäeval ratsutas Endel Jõgi (praegu
Rivers), seljale kinnitatud Eesti lipp (mõõtmetega 44×77 cm), Apteegi tänavast Raekoja platsile, kus mitmed pealtnägijad teda aplausiga tervitasid. Edasi liikus ta mööda Harju tänavat Vabaduse väljakule, sealt Kaarli puiesteele ja mööda Toompea tänavat üles Toompeale Lossi platsile. Jahmunud miilitsatöötaja pilgu all sõitis ta lossi õue, kus tegi mõned ringid ja ratsutas Nevski katedraali ette, kus tagastas hobuse ratsabaasi töötajale. Siis keris ta lipu kokku, suundus Vabaduse väljakule, istus taksosse ja sõitis arreteerimise vältimiseks linnast välja. Ilmselt Moskva peapesu kartuses vaikiti asi maha ja teda ei arreteeritud. Seni teadaolevalt oli see esimene avalik rahvuslipuga demonstreerimine Eestis pärast taasokupeerimist.

21. oktoober 1987.
Võimude keelust ja miilitsate takistamisest hoolimata tungis rahvahulk kl 18.30 Võru kalmistule, kus mälestati Vabadussõjas langenuid. Ürituse korraldamise eestvedajad olid Ain Saar ja tema sõber Argo Männimets, kes ise osaleda ei saanud, sest olid võimude poolt enne Tallinna viidud. “Kalmistult suundusid miitingulised Punaste küttide väljakule. Kolonni eesotsas lehvis sini-must-valge rahvuslipp. Trikoloori üritati heisata ka täitevkomitee hoone lipuvardasse.” Kümmet miitingul osalenut karistati 10- kuni 30-rublase rahatrahviga. (Viktor Niitsoo, Müürimurdjad, lk 23-24, edaspidi – VN)

Miitingul osalejaid oli eri hinnangutel 2500-3000 (KA, lk 300) kuni 4000 (Mart Laari järelsõna Mait Rauna raamatus “Wake up. Naiivseid mälestusi ajaloost 1987-1988, lk 398 edaspidi – ML)

13. november 1987.
Võrus oli 20. detsembril 1987 moodustatud sõltumatu noorteorganisatsioon Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1. “Selle liider Ain Saar kutsus 13. novembril Võru Kultuurimaja lavalt noori üles sõitma Riiga Läti Vabariigi väljakuulutamise 69. aastapäeva tähistamisele. Samal õhtul tõi Saar Võru linnas välja “kodanlikuaegse lipu, keeratuna ümber varda” (“Töörahva Elu”, 28. nov. 1987).” (KA, lk 300-301)

24. detsember 1987.
“Veel lehvis rahvuslipp Võrus 24. detsembri õhtul, kui Kolonni eestvõttel tähistati Lydia Koidula sünniaastapäeva.” (KA, lk 301)

7. veebruar 1988.
Pärastlõunal läks Tallinnas eetrisse ETV saade “Noortestuudio”. “Saatejuht Vahur Kersna tegi samas lühiintervjuu Mati Talvikuga, kes tutvustas oma peatselt algavat ajalooalast saatetsüklit “Mitmevärviline Eesti”, mis käsitles Eesti Vabariigi sündi 70 aastat tagasi. Saates kasutati dekoratsioonina väikeseid laualipukesi: tsaari-Venemaa, Saksamaa, punalipp, sinimustvalge lipp. Need sümboliseerisid erinevaid võimusid, kes pöördelistel aegadel eesti valitsesid.” (KA, lk 303.304)

24. veebruar 1988.
Mustlas piimatööstuse korstna otsas lipp. (PS)

“Pärnus kogunes Alevi surnuaiale 500-600 inimest. Vabadussõjas langenute kunagise mälestussamba kohale pandi rahvusvärvides lintidega pärg”. (VN, lk 37)

25. märts 1988.
Tallinnas Musumäel toimunud 1949. aasta küüditamise mälestusmiitingul võttis sõna ka Artur Ratas, kes lõpetas sõnadega: “Tõotame üksmeelselt sini-must-valge lipu all edasi sammuda vastu õilsale, kuulsusrikkale tulevikule!” (VN, lk 40)

15. aprill 1988
Tartus toimus 14.-17. aprillil Eesti Muinsuskaitse Seltsi kokkutulek. “ Tiit Pruuli: “Ja siis oli arutelu sinimustvalge üle – kas tuua välja või mitte tuua. Mäletan, et Trivimi Velliste, Mart Laar, Tõnn Sarv, Eerik Kross, Jüri Luik, Indrek Tarand olid kohal ja seal siis tehti otsus tuua lipp välja kolme kanga näol.” Mart Laar kirjeldab rongkäiku ülikooli peahoone eest EÜS-i majani: “EÜS-i majal torkasid silma kolm suurt riidekangast – sinine, must ja valge. Rahvast oli tohutult palju. Rahva kätte ilmus järjest rohkem sinimustvalgeid linte. Korraga oli neid väga palju.” (Kärt Karpa, Eesti Päevaleht, 15.04.2003 – edaspidi KK)

17. aprill 1988.
Muinsuskaitse seltsi eelnimetatud kokkutuleku raames suundus 17. aprillil Tartu Raekoja platsil moodustunud kolonn eesotsas Indrek Tarandi, Tiit Pruuli ja Eerik Krossiga, kes kandsid EÜS-i majal olnud kolme lippu, Raadile, kus toimus sõjaväevastane miiting. “Kolm kangast laotati künkanõlvale, välja ilmus üha rohkem lippe. Osa neist olid vanad, Eesti Vabariigi aegsed, mida oli alles hoitud läbi kogu okupatsiooniaja.” (KK)

30. aprill 1988.
“30. aprillil toimus usulise rühmituse “Elu Sõna” järjekordne rahvuslik-usuline retk mööda Eestit. 29 inimest sõitis Kohilasse, kus trikoloori lehvides peeti avalik koosolek kõne ja lauluga, järgnevalt liiguti Rapla poole. Enne Raplat peeti autod kinni ja miilits kirjutas üles kõigi nimed. Alevisse sammuti kolonnis, kõige ees kandis Madis Õispuu rahvuslippu. Sealt sõideti Märjamaale, kus toimus taas konflikt võimumeestega, mille käigus miilitsakapten Jansen rebis ühe elusõnalase käest jõuga ära kolmevärvilise lipu. /…/ Märjamaa kauplusest osteti uuesti kolm riidekangast ja Pärnu-Jaagupis õmmeldi neist kokku järgmine lipp. Pärnuspeeti võimudega läbirääkimisi: nood nõustusid miitinguga, palusid aga lippu mitte lehvitada. Nii sündiski. 1. mai hommikul võeti Õispuu ja elusõnalaste liider Andrus Lukas kinni ja neid toimetati Raplasse, kus korraldati kohtuistung. Lukasele määrati 50 rbl. trahvi registreerimata miitingu korraldamise eest, teise kohtualuse süü kohta ütleb kohtuakt järgmist: “… kohus tuvastas, et kodanik Madis Õispuu lehvitas 30. aprillil 1988 kl. 11 paiku Kohila alevis sini-must-valget lippu, Rapla trikotaa˛ipoe ja administratiivhoone ees sama lipuga, kl. 14.15 Märjamaa alevis sama lipuga, millega riivas avalikku moraalitunnet, millega tekitas pisihuligaansuse ja rikkus avalikku korda.” Kõige selle eest määrati “vääriline” karistus”: 15 ööpäeva aresti.” (KA, lk 309)

1. mai 1988.
Maidemonstratsioonil Tallinnas kandis Valev Kruusalu käes sinimustvalget rüiutehnikas linikut. Miilits rebis selle ta käest ära. (VN, lk 50)

” 1. mail kandis ERSP algatusrühma liige Valev Kruusalu Tallinnas demonstratsioonil sammudes kahte plakatit, varre all aga lehvis sinimustvalge narmaslinik. Kui julgeolekutöötajad tungisid Kruusalule kallale, viskas too selle narmasliniku rahvahulga poole. Ilmselt püüdis selle kinni keegi julgeolekumeestest, sest kui kinnipeetud Kruusalu viibis Lenini rajooni siseasjade osakonnas, siis öeldi talle, et linik on sealsamas. /…/ 4. mail kirjutas Kruusalu pika avalduse Riiklikule Julgeolekule taotlusega linik talle tagastada./…/ Avalduse dublikaat saadeti Eesti NSV Ülemnõukogule. Sealt vastati 22. juunil: “Prokuratuuriorganid peavad Teie viimist siseasjade osakonda alusetuks. Kuna korrapidaja Rähni poolt Teid koheselt vabastati ja konkreetset süüdlast pole tuvastatud, siis ei ole alust püstitada kellegi vastutusele võtmise küsimust.” (KA, lk 309-310)

“Samal päeval toimus Tallinnas Tammsaare monumendi juures elusõnalaste lühimiiting, kus samuti lehvitati trikoloori.” (KA, lk 310)

14. mail 1988.
Tartus Tähtvere pargis toimunud Tartu X levimuusikapäevade vabaõhukontserdil lehvisid kümned trikoloorid. (KA, lk 310)

21. mai 1988.
“21. mail, Paide kevade raames toimunud muinsuskaitsepäeva rongkäigus toodi Järvamaal välja rahvusvärvid. Esialgu küll kolm lipukangast, kantuna kolme kooliõpilase poolt rongkäigu ees.” (KA, lk 312)

27.-28. mai 1988.
Neil päevil lehvisid sinimustvalged lipud kogu Kolga-Jaanis, kus toimusid muinsuskaitse seltsi korraldatud Villem Reimani päevad. (ML, lk 402)

29. mai 1988.
29. mail anti Tallinna Polütehnilise Instituudi ees start jalgrattavõidusõidule. “Bussiootepaviljoni dekoreeris loosung “Eesti, anna minna” ja selle all lehvis tuules rahvusvärvides riba. Samasse tulid kaks jalgratturit, mõlemal käes lipud. Mõni minut hiljem läks üks miilitsaseersant neid lippe ära rebima, tudengid hakkasid rattureid kaitsma. Rüselemise käigus kukkus miilitsal müts peast, sel ajal sõitis üks rattur minema. Peagi läks miilits uuesti lipukandja kallale, sai selle kätte ja lõi selle kandjat – autoteeninduse lukkseppa – jalaga. Ärevus suurenes, tajuda võis hirmu, sest eemal jagas korraldusi keegi alampolkovnik, kes raadio teel konsulteeris teadaolevalt julgeolekumeestega.” (KA, lk 313)

juuni algus 1988
“Kolonni ( Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1 – A. Mihkels) tegevusest väärib märkimist veel rahvuslipu heiskamine Suure Munamäe torni 1988. aasta juuni algul…” (VN, lk 25)

2. juuni 1988.
Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu võttis vastu deklaratsiooni eesti rahvusvärvidest ja eesti rahvuslipust, milles muuseas öeldi, et selts “tunnistab sinist, musta ja valget eesti rahvusvärvidena ja sini-must-valget lippu eesti rahvuslipuna ja tahab neid nüüd ja edaspidi väärikalt kanda ja hoida kui rahvuslikku pühadust.” Tekst saadeti kõikidele vabariiklikele ja rajoonilehtedele, aga ainsana ilmus see nädalalehes “Kodumaa” 21. 1988.a. (KA, lk 314-315)

3. juuni 1988.
4. juunil pidid algama järjekordsed Tallinna vanalinnapäevad. Kunstnikud Aime Unt ja Sirje Uustakkavandasid Raekoja platsi müügiputka torni masti neli lippu, sh rahvuslipu. “3. juunil, reedel, tõmmati sinimustvalge lipp Raekoja platsile./…/ Õhtupoolikul andis Tallinna EKP linnakomitee ideoloogiasekretär Ahto Vellamaa korralduse see lipp mastist maha võtta./…/ Päevade korraldajad olid lipu mahavõtmise vastu ja keeldusid lippu alla laskmast. Lõpuks andis Vellamaa vastava käsu töömeestele, kes lipu maha võtsid. /…/ Aime Unt jäi kindlaks, et oma seisukoha juurde, et ühtegi teist lippu rahvuslipu asemele ei panda ja nii jäigi torni kujundusse vaid kolm lippu. (KA, lk 315-316)

4. juuni 1988.
– Laupäeval, 4. juunil, avati Tallinnas vanalinna päevad. “Õhtupoolikul panid Tallinna noored kutsekeskkooli õpilase Tiina Paldra algatusel Raekoja ees asuvasse vardasse sinimustvalge lipu. Peagi kogunes samasse grupp miilitsaid, järjest tuli juurde ka noori. Pinge tõusis, siiski piirduti vastastikuste teravustega. /…/ Lipp lehvis Raekojal kuni õhtuni, kuniks noored siirdusid Lauluväljakule. Nii kordus see mitu päeva – sinimustvalge lipp lehvis senikaua Raekojal, kuni selle kaitsel seisis pidevalt grupp noori, kes aeg-ajalt vahetusid. Läheduses passisid miilitsad. Ja kindlasti mitte ainult nemad. Kord või paar õnnestus kallaletungijatel ka lipp maha rebida ja ära viia, kas samal või järgmisel päeval ilmus Raekojale uus lipp./…/ Tõeline läbimurre aga teostus alates 4. juunist toimunud öölaulupidudel.” (KA, lk 316)

Samal päeval suundus Tartus ansambli “Apelsin” kontserdile Eesti lipuga Urmas Kroon. “Pontoonsilla juures rebisid miilitsad temalt kolmevärvilise lipu. Kroon viidi miilitsajaoskonda, kus ta kirjutas seletuskirja. Lippu talle tagasi ei antud, öeldi, et kui tuleb aeg, siis lipp tagastatakse.” (KA, lk 317)

23. juuni 1988.
Ilmus Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus riikliku ja rahvussümboolika kohta Eesti NSV-s, milles muuhulgas öeldud: “Tunnistada ajalooliselt kujunenud sini-must-valge värvikombinatsioon eesti rahvusvärvideks./…/ Pidada vajalikuks kehtestada rahvussümboolika kasutamise ja kaitse kord.” (KA, lk 318)

20. oktoober 1988
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium kinnitas Eesti rahvussümbolite kasutamise põhimääruse, milles sätestati, et rahvuslippu võib heisata ja kasutada kõikidel avalikel ja perekondlikel üritustel. (KA, lk 323)

17. veebruar 1989.
ENSV ÜN Presiidium võttis vastu seadluse, milles otsustati, et 24. veebruar on Eesti iseseisvuspäeva ja 24. veebruaril heisatakse sinimustvalge rahvuslipp Toompeal Pika Hermanni torni. Seadlus ilmus 19. veebruari lehtedes. (KA, lk 330)

23. veebruar 1989.
Kell 22.00 langetati Pika Hermanni tornis ENSV punalipp ja anti üle Ajaloomuuseumi töötajatele. (KA, lk 333)

24. veebruar 1989.
Kell 8.33 heisati Tallinnas Pika Hermanni torni sinimustvalge rahvuslipp. (KA, lk 334)

9. mai 2006
Tallinnas Tõnismäel tähistab pea sajaprotsendiliselt muulastest koosnev rahvahulk nn võidupüha. Toompuiesteelt läheneb suurt Eesti lippu kandev Jüri Böhm. Juba sõidutee ületamise ajal saavad nii tema kui lipp ropu venekeelse sõimu osaliseks. Platsi Kaarli kiriku poolsele kõnniteele jõudes puhkeb “leinajate” vilekoor, teda ja lippu sõimatakse, tõugatakse ja loobitakse ettejuhtunud esemetega, püütakse lippu ära rebida. Politseinikud võtavad ta käest lipu, panevad selle ja J. Böhmi autosse ning viivad minema.

26. mai 2006
Tallinnas kestab nn pronksmehe kriis. Tõnismäele on kogunenud umbes poolsada selle “kaitsjat” (peamiselt Rahvusraamatukogu ette) ja arvukalt pealtvaatajaid. Plats ja seda ümber olevad kõnniteed on siseminister Kalle Laaneti ja Politseiameti peadirektori Toivo Aegi käsul suletud politsei eralduslindiga. Platsi ümber ja ümbruses on ametlikel andmetele umbes 130 politseinikku. Toompuiesteelt läheneb Kaarli kiriku juurde kümmekond eesti noormeest, eesotsas Siim Abroi, kandes suurt Eesti lippu. Kiriku juures tänavanurgal nad peatuvad ja laulavad Eesti hümni. Politsei keelab neil Rahvusraamatukogu suunas sõiduteed ületamast. Salk liigub üle Kaarli puiestee, haljasala Hariduse tänava poolsele kõnniteele. Nendega on liitunud veel inimesi, mitmel käes sinimustvalged lipukesed. Tänavanurgal tõkestavad tee politseinikud, kes neid edasi ei lase. Salk laulab uuesti Eesti hümni, kaasa laulavad ka nende toetajad. Politseinikud käsivad neil lahkuda, ähvardades, et muidu võetakse kasutusele kumminuiad ja kutsutakse “märulipolitsei”. Salkkond näeb, et politseinikud neid edasi liikuda ei lase ja lahkub Vabaduse väljaku suunas, lipp kõige ees. Samas oli Jüri Estam äsja üritanud ületada sõiduteed haljasala suunas politsei eralduslindi alt. Politseinikud haarasid temast kinni. Järgnenud sõnavahetuse ajal võtab J. Estam kotist sinimustvalge lipu. Politseinik rebib selle talt käest. J. Estam viiakse politseijaoskonda.

Koostas Andres Mihkels

Peamisi allikaid:
Küllo Arjakas, Rahvuslipu legaliseerimine ja tee riigilipuks (Järelsõna A. Taska raamatus Sini-must-valge 100 aastat, Tallinn 1992)
Artur Taska, Sini-must-valge 100 aastat, Montreal 1982|| |||